Puursüdamikud

17.09.2014 – Volikogu laiendatud koosolek teemal: Eesti riigi omandis olevate puursüdamike haldamise ja uurimise võimalustest, LOE PROTOKOLLI EGEOS_volikogu_protokoll_17092014 (133 KB)

24.09.2014 – Märgukiri keskkonnaminister Keit Pentus Rosimannusele EGEOS_KeM_Margukiri_24092014 (838 KB)

MIS ON PUURSÜDAMIK?

Puursüdamik on tähtis geoloogilise informatsiooni allikas, mille alusel saab usaldusväärselt kirjeldada ka maapõue sügavustes asuvate kivimite omadusi.

Puursüdamik on kivimitest või setetest silindrikujuline sambake, mis jääb maapõue puurimisel lõikekrooniga varustatud puursüdamikutoru sisse ja tõstetakse maapinnale. Paekivist puursüdamiku enamlevinud läbimõõt on 9 cm ja kristalsest aluskorrast kivimitel 4 cm. Puursüdamiku järgi määratakse kindlaks kivimikihtide omadused (mineraalne ja keemiline koostis, struktuur jne), järjestus, paksus, vanus jms, mis tuleneb geoloogilise uurimise eesmärkidest.

Puursüdamikku hoitakse koos puurimisaegsete etikettidega spetsiaalsetes ühe meetri pikkustes puursüdamiku kastides (kliki pildil). Kastides olev puursüdamik on markeeritud (andmed sügavuse ja stratigraafia kohta), dokumenteeritud, proovitud ja fotografeeritud. Puursüdamikud on säilitamisele kuuluv faktiline materjal, mille alusel on koostatud geoloogilised aruanded ning teaduslikud publikatsioonid ja uurimistööd.

PUURSÜDAMIKE HOIDLAD EESTIS

 

Riigi omandis olevaid puursüdamikke hoitakse neljas hoidlas (kliki pildil). Need asuvad Arbaveres (Lääne Virumaa),  Keilas ja Tuulas (Harjumaa) ning Turjal (Saaremaa).

 

 

Hoidlaid tutvustav informatsioon:
ARBAVERE_HOIDLAD (2.0 MB)
KEILA_HOIDLAD_1 (1.7 MB)
TUULA_HOIDLA_1  (1.5 MB)
TURJA_HOIDLA  (1.5 MB)

Lahendamist vajavad probleemid:
1) kuidas parandada kiiresti ja otsustavalt puursüdamike hoiutingimusi?
2) kuidas tagada puursüdamike kättesaadavus uurimiseks rakendusgeoloogidele ja teadlastele Eestist ja välismaalt?
3) kuidas korraldada puursüdamike hoiu ja uurimise rahastamist?
4) kes peab haldama riigi puursüdamikke ja kuidas seda korraldada?
5) kuidas korraldada puursüdamikega seotud laboratoorsete andmete kogumist?

PUURSÜDAMIKE HOIUST NAABERRIIKIDES

Soome Geoloogiateenistusel (GTK) on Riiklik puursüdamike arhiiv (National drill core archive) Loppis ja ajutine puursüdamike hoidla Rovaniemis. Ainuüksi Loppis on hoiustatud kolm miljonit meetrit puursüdamikku.

Rootsi Geoloogiateenistuse (SGU) allasutuse, Maavarade Teabe Ameti (Mineral Resources Information Office) juures on Riiklik puursüdamike kogu (National Drill Core collection), kus on hoiul enam kui kolm miljonit meetrit puursüdamikku.

Eesti riigi omandis on ligikaudu 145 000 m puursüdamikku! Puudub haldaja ja kate hoiustamisega seotud püsikuludele! Hoiustatavatest puursüdamikest vaid 20% on kättesaadavad uurimiseks!

EESTI UNIKAALSETEST PUURSÜDAMIKEST

Eesti kõige pikem puursüdamik pärineb 815.2 m sügavusest Soovälja puuraugust numbriga K–1, mis puuriti 1990. aastal Kärdla meteoriidikraatri keskmesse Hiiumaal. Pikkuselt järgmine puursüdamik pärineb 787,4 m sügavusest Ruhnu puuraugust numbriga 500, mis puuriti 1972. aastal nafta ja gaasi ilmingute otsingul Ruhnu saare keskossa.
Aastatel 1937 ja 1938 puuris AS Magna kaks puurauku Jõhvi anomaalia uurimiseks. Unikaalsed, 48 m paksust magnetiitkvartsiidi kompleksi läbivad puursüdamikud Jõhvi I ja Jõhvi II on vastavalt 505 m ja 721 m pikkused.

MIKS HOIUSTADA PUURSÜDAMIKKU?

Hoiustatud puursüdamike kasutamine uute geoloogiliste ülesannete täitmisel alandab kavandatavate geoloogiliste tööde (geoloogiline kaardistamine, hüdrogeoloogia, maavarade uurimine) maksumust ja suurendab Eesti maapõue geoloogilise ehituse uurimise usaldusväärsust.

Andmebaasid ei asenda puursüdamikke, sest varasemate uuringute andmed kajastavad uuringute tegemise aegset teadmiste taset ja on seotud iga konkreetse uuringu puhul selle eesmärgiga. Teadmiste ja eesmärkide muutudes tuleb puursüdamiku läbilõike uuritavat osa täiendavalt kirjeldada ja/või proovida.

Viimasel 20 aastal on puurimismahud aina vähenenud ja moodustavad vaid mõned protsendid kuni 1990. aastani tehtud geoloogiliste tööde puurmahtudest. Ainukesed kaks, kuni 188 m sügavust puurauku puuriti 2010. aastal Suur-Pakri saarele Eesti Energia tellimisel.

Puurtöid tehakse tänapäeval veel vaid maavarade uuringu eesmärgil, kus uurimissügavus on tavaliselt kuni 15 m ja puurkaevude või energiapuuraukude rajamiseks, mis ei ole piisav andmete kogumiseks riiklikult oluliste geoloogiliste tööde (geoloogiline ja hüdrogeoloogiline kaardistamine, maavarade otsingud ja uuringud, keskkonnageoloogilised uuringud) tarbeks.

Näiteks maapõue geoloogiline kaardistamine toimub Eestis nüüd ainult säilitatavate puursüdamike ja teistel eesmärkidel tehtud puurtööde andmete alusel. Kui veel 1990ndatel aastatel puuriti ühe geoloogilise baaskaardi lehe (25 km × 25 km = 625 ruutkilomeetrit) kohta, tulenevalt ainult geoloogilise kaardistamise (mõõtkava 1:50 000) vajadustest, 4–5 puurauku sügavusega kuni 50 meetrit ja vähemalt kolme kaardilehe kohta üks aluskorda ulatuv puurauk (sügavus maapinnast Põhja-Eestis 100–200 m, Lõuna-Eestis 500–800 m), siis nüüd peavad geoloogid-kaardistajad lähtuma vaid teistel eesmärkidel (maavarade uuringud, ehitusgeoloogilised tööd, puurkaevud jms) tehtud uuringute andmetest. Riiklikult on korraldamata ka uute puursüdamike säilitamise küsimus. Muutmisel oleva Maapõueseaduse eelnõu tekstist saame teada, et üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu tegemisel saadud kivimmaterjali, puursüdamikke, proove ja muud geoloogilist informatsiooni (edaspidi kogutud materjal) tuleb säilitada vähemalt 30 päeva pärast üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu aruandes esitatud ettepaneku osas otsuse tegemist.

Eestis soovitakse seadustada jahmatamapanev raiskamine, sest geoloogiliste uuringute tarbeks kord juba kogutud kivimmaterjali taaskasutamine on ainus võimalus vähendada geoloogilistele uuringutele tehtavaid kulutusi.

KES VAJAVAD PUURSÜDAMIKKU?

Rakendusgeoloogid vajavad hoiustatud puursüdamikke kui usaldusväärse informatsiooni allikaid Eesti maapõue kivimite ja setendite kohta, mida saab taaskasutada geoloogilisel kaardistamisel ning keskkonnageoloogiliste, hüdrogeoloogiliste ja maavaradega seotud tööülesannete täitmisel.

Eesti geoteadlased uurivad hoiustatud puursüdamikke arvestades rahvusvaheliste koostööprojektide eesmärke, mis käsitlevad kivimite litoloogiat, paleontoloogiat ja paleokeskkonna analüüsi.

Hoiustatud puursüdamikke vajavad ka kõrgkoolide õppurid praktiliste töövõtete omandamiseks ja uurimistööde tegemiseks.