Geoloogilised objektid

Meri tuleb sinna, kus varem oli maismaa;
maismaa pöördub tagasi sinna,
kus praegu näeme merd.
Aristoteles

Sõna “geoloogia” (ge või gaia Kreeka mütoloogias Maa Jumalanna, liide logy teadmised millestki) kasutas esimesena 1778. aastal Šveitsis sündinud ja Windsoris kuninganna Charlotte’i nõustanud Jean Andrè de Luc. Geoloogia on teadus Maa ehitusest, ajaloost, elu arengust ja protsessidest, mis jätkuvad ka tänases päevas. Füüsikale, matemaatikale ja keemiale toetuv loodusteadus käsitleb Maa protsesse ja nende arenguid, kivimite ja kliimamuutuste järgnevust geoloogilises ajas, mineraalide ja kivimite koostist ning nende vanuselisi suhteid.

Geoloogilistesse objektidesse talletunud Maa ajaloo sündmuseid on aastasadu kirjeldatud paljandite ja pinnavormide põhjal. Pinnavormid eristuvad ümbrusest kõrguse, kuju, asendi, siseehituse ja tekketingimuste järgi. Reljeefi suurvormid on kujunenud tavaliselt maa sisejõudude toimel, väiksemad aga jää, mere- ja vooluvee, tuule ning inimtegevuse toimel. Paljandid on alad, kus on vaadeldavad maapõue kivimite ja setete läbilõiked. Paljandid on tekkinud kas looduslike protsesside tulemusel (vee, tuule ja liustike mõjul, murenemise, tektoonika ja vulkanismi tagajärjel) või loodud inimese poolt (kraavid, karjäärid, kaevandused, ehituste alad). Kõik paljandid on Maa geoloogilise ehituse uurimise seisukohast tähtsad. Erinevatele piirkondadele iseloomulike setendite (sete või kivim) hästi kirjeldatud läbilõikeid nimetatakse tüüppaljanditeks ehk  stratotüüpideks. Stratotüüp on aluseks samade kihtide piiritlemisel terve levila ulatuses. Alates 20. sajandi teisest poolest on stratotüüpideks pakutud ka puursüdamike esinduslikke intervalle.
Stratotüübid on seotud piirkonna stratigraafia uurimisega, mis käsitleb maakoort moodustavate kihtide järjestikkust, nende suhtelist vanust ja ruumilist levikut. Stratotüüpide korrashoid ja säilimine tagab järjepidevuse maapõue geoloogilise ehituse uurimises ja geoloogide koolitamises. Stratotüüpidena arvel olevad paljandid vajavad erihooldust. Kaitse peab tagama objekti säilimise. Seega tuleks stratotüüpide piirkonnas sihipäraselt vältida olukordi, kus looduskaitse meetmete rakendamine toob kaasa regionaalse või rahvusvahelise tähtsusega stratotüüpide kinnikasvamise ehk hävimise. Paljandeid ja stratotüüpe kahjustavaid looduslikke protsesse ja inimeste teadmatusest tulenevat kahjustavat tegevust on võimalik vältida. Kaitstes panka, jõekallast, karsti või vana karjääri kiviseina ei või unustada põhjust, miks objekt kaitse alla võeti.

Paljandite hooldamise neli reeglit:

• paljandite seina stabiilsuse tagamiseks tuleb perioodiliselt hooldada paljandite lagedel kuni 5 m laiust vööndit, et takistada suure juurekavaga taimede kasvu paljandi kohal;
• aeg-ajalt tuleb eemaldada paljandi jalamile varisenud setted, et takistada paljandi kiiret mattumist ja kinnikasvamist;
• jõgede kallastel olevate paljandite puhastamisel tuleb eemaldada ka jõesängi langenud puud. Puutüvedest risustatud jõe vooluvesi ei jõua puhastada paljandi jalamit varisenud setetest;
• hooldustöid paljandis tuleks teha vähemalt iga viie aasta tagant.

Looduskaitse põhimõtted Eestis on viimastel kümnenditel muutunud. Eesti kaitsealused loodusobjektid on kinnikasvamise ohus ja muutumas tuules langevate puude rägastikuks. Prof Eerik Kumari kirjutas 1973. aastal oma monograafias “Looduskaitse” järgmist (lk 111): Looduskaitse hõlmab kõiki abinõusid erilise tähtsusega maastikuosade (looduskaitsealad, maastikukaitsealad, kaitse all olevad pargid), looma- ja taimeliikide, samuti ka looduse üksikmoodustiste (loodusmälestiste) säilitamiseks ja hooldamiseks, mis on tähtsad teaduslikult või kultuuriliselt seisukohast või mille kaitse mõnel teisel põhjusel on ühiskonnale vajalik. Järelikult on looduskaitse selles tõlgenduses maastikuhoolduse osa /…/

Pole kahtlust, et looduskaitsealused geoloogilised objektid vajavad maastikuhooldust nii nagu looduskaitsealused pargidki. Inimeste endi poolt ellukutsutud looduskaitse ülesandeks on sihipäraselt tegutsedes vältida paljandite kinnikasvamist. Eesti elanik ei pea tulevikus sõitma mõnda teise Euroopa riiki, kus maastike võsastumist ei peeta looduskaitseks, loodust tundma õppima. Kumari kirjutab (lk 7): Inimene on osa loodusest. Inimühiskonna kogu tegevus toimub looduslikus keskkonnas, mille ressursid on tema elu aluseks ja mille aastamiljonite vältel kujunenud seosed avaldavad mõju igale elualale.

Keskkonnaministeerium annab alates 1989. aastast välja Eerik Kumari looduskaitsepreemiat.

 

Kalmistu paljand Tartus 1957. aastal (looduskaitse objekt alates 1957. aastast). Paljandi seina kõrgus oli 9,5 m, millest ülemise, ühe meetri paksuse kihi moodustavad Kvaternaari setted. Kalmistu paljand on Aruküla lademe stratotüüp ja ürgkalade kivististe leiukoht.
H. Viidingu foto.

Paljand tekkis 20. sajandi alguses, kui siit veeti liiva Emajõe kallaste kindlustamiseks.

 

 

 

 

Kalmistu paljand Tartus 2004. aastal.

Looduskaitsealuse paljandi seina kõrgus on 6,2 m. Võrreldes 1957. aastaga on paljandi jalam mattunud kohati enam kui 3,5 m ulatuses seinalt varisenud setete alla.
A. Põldvere foto.

 

 

Kalmistu paljand Tartus 2007. aastal.

Looduskaitse spetsialisti M. Paju juhendamisel toimunud puhastustööde ajal puhastati paljandi jalam rohukamara ja madala põõsastikuga kaetud liivast, mis tasandati otse paljandi jalamile. Paljandi kõrgus suurenes kohati meetri võrra, kuid enam kui kaks meetrit looduskaitsealusest liivakiviseinast on ikka veel maetud setete alla. Paljandi ülaosa kivimi lõhedesse juurdunud puud jäeti kasvama.
A. Põldvere foto.

 

 

Tamme paljand Võrtsjärve ääres, pildistatud oletatavasti 1939. aastal.

Keskonnaregistri andmetel kuulub looduskaitse alla alates 1957. aastast. Aruküla lademe paljand on üks unikaalsemaid Kesk-Devoni kalade leiukohti Eestis.
A. Öpiku foto. TÜ Geoloogiamuuseumi kogu:TUG B-1873.

 

 

 

Tamme paljand Võrtsjärve ääres 2008. aastal.

Paljandi lael kasvavate põõsaste ja puude juured ulatuvad kuni 5 m sügavusele kivimi lõhedesse. Lõhedes tekkiv huumus ja vesi soodustavad paljandiseina lagunemist.
A. Põldvere foto.

 

 

 

 

Tori Põrgu Pärnumaal 1928. aastal.

Paljand võeti looduskaitse alla 1959. aastal. Pärnu lademe stratotüüp on parim lademe paljand Baltikumis. Paljandist on leitud unikaalsete ürgkalade ja taimede kivistisi.
K. Orviku foto. TÜ Geoloogiamuuseumi kogu TUG 1207-5443.

 

 

 

 

 

Tori Põrgu Pärnumaal enne 2005. aasta puhastustöid.

Paljandi jalam on mattunud varisenud setete alla; jalamil, seinal ja lael kasvavad põõsad, puud ja rohttaimed.
A. Haasa foto internetist.

 

 

 

Tori Põrgu Pärnumaal 2006. aastal.

Puhastustööd korraldasid 2005. aastal kohalikud ettevõtjad, omavalitsuse esindajad ja Pärnu Keskkonnateenistus. Rahvusvahelise tähtsusega paljand on terves ulatuses vaadeldav.
A. Põldvere foto.

 

 

 

 

 

Amata lademe paljand Piusa jõe ääres Vana-Vastseliina külas aastal 2009.

Paljand paikneb Piusa jõe ürgoru maastikukaitsealal, mis loodi 1962. aastal muuhulgas ka Devoni liivakivi paljandite kaitseks. Amata lademe läbilõige on peaaegu terves ulatuses kaetud allavalgunud Kvaternaari setete kirmega. Gauja ja Amata lademe piirikihte katavad paljandi jalamile varisenud setted. Paljandi jalami mattumist setete alla soodustavad jõkke langenud rohked puutüved, mis takistavad veevoolu. Mattunud jalam ja hoogne lehtpuuvõsa kasv paljandi ümber soodustavad põhja suunas avaneva haruldase paljandi kiiret sammaldumist ja kinnikasvamist.
A. Põldvere foto.

 

 

Detail Amata lademe paljandi seinast Piusa jõe ääres Vana-Vastseliina külas aastal 2009.

Kvaternaari setete kattest puhastatud osas on näha Amata lademe kollakasvalged põimkihilised liivakivid.
A. Põldvere foto.

 

 

 

Amata lademe paljand Piusa jõe ääres Vana-Vastseliina külas aastal 2018.

Devoni liivakivi paljand puhastati allavalgunud Kvaternaari setetest Eesti Geoloogia Seltsi suvepäevade käigus. Gauja ja Amata lademe piirikihte katavad paljandi jalamile varisenud setted. Paljandi jalami mattumist setete alla soodustavad jõkke langenud rohked puutüved, mis takistavad veevoolu. Mattunud jalam ja hoogne lehtpuuvõsa kasv paljandi ümber soodustavad põhja suunas avaneva haruldase paljandi kiiret sammaldumist ja kinnikasvamist.
A. Põldvere foto.

 

Kalkahju paljand Peetri jõe vasakul kaldal Mõniste vallas Võru maakonnas 2001. aastal.

Jõe 4 m kõrgusel kaldajärsakul paljanduvad Ülem-Devoni ladestiku Plavinase lademe Snetnaja Gora (alumine) ja Pskovi kihistu dolomiidid. Paljandit 1944. aastal uurinud geoloog Edmund Bölau leidis siit gastropoodide ja brahhiopoodide kivistisi. Paljand asub Peetri jõe maastikukaitsealal alates 2005. aastast ja on looduskaitse all alates 1959. aastast.
T. Saadre foto.

 

 

Kalkahju paljand Peetri jõe vasakul kaldal Mõniste vallas Võru maakonnas 2014. aastal.

Jõe kaldajärsakul kasvanud kask on tugeva tuulega langenud risti üle jõe ja on muutunud ohtlikuks paljandit külastavatele matkajatele.

A. Põldvere foto.

 

 

Karisöödi paljand Peetri jõe vasakul kaldal Mõniste vallas Võru maakonnas 2001. aastal.

Jõe kuni 5 m kõrgusel kaldajärsakul paljanduvad Kesk-Devoni ladestiku Amata lademe Amata kihistu liivakivid.

G. Baranovi foto.

 

Karisöödi paljand Peetri jõe vasakul kaldal Mõniste vallas Võru maakonnas 2014. aastal.

Jõe kaldajärsakul kasvanud kolm mändi on tugevate tuultega tõugatud kaldajärsakust alla. Varem hästi hooldatud paljand on muutunud raskesti ligipääsetavaks ja ohtlikuks. Paljand asub alates 2005. aastast Peetri jõe maastikukaitsealal.

A. Põldvere foto.

 

 

Karisöödi paljand Peetri jõe vasakul kaldal Mõniste vallas Võru maakonnas 2014. aastal.

Omaaegse metsamajandi hooldusel olnud loodusobjekti juures ei ole enam treppi, mis viis jõe äärde ja pole ka kohta jalgade puhkamiseks.

A. Põldvere foto.